Jukuraadio

Täpselt pooltuhat aastat tagasi 14. septembril 1524 rüüstasid 400–500 sõjakalt meelestatud linlast Tallinna all-linnas kirikuid. Linnamuuseumi vanemteadur Toomas Abiline valgustab 537. saates toimunut. Katariina, Pühavaimu ja Oleviste kirikutes purustati pilte, lõhuti altareid ja pühakute kujusid, murti lahti rahakirstud, võeti kaasa hinnalised kirikuriistad. Ümmarguste tähtpäevade puhul on kohane toimunut meenutada. Mis võis viia niisuguste tegudeni, millega lähiminevikust oskaks paralleele tuua pronksiööga? Miks hävitati kunstivara, mis tallinlaste endi annetustena olid sajandite jooksul kirikutesse kogunenud? Ja süüdlased jäid karmi karistuseta, täpselt nii nagu pronksiööl, kuigi kirikurööv oli toona üliraske kuritegu.

Gruusias toimuvad kohe valimised. Kaukaasias on "Jukuraadio" varemgi käinud, aga 536. köögilauas istuvad Priit Turk ning Riina Kaljurand, kes on mõlemad olnud Gruusias Eesti suursaadikud (Riina lõpetas seal alles sel suvel). Nad aitavad seda keerulist, kaunist ja äärmiselt põnevat regiooni lahti muukida. Me ei räägi sugugi vaid päevapoliitikast, vaid ka kultuuriruumist ning grusiinide kommetest reaalsusega suhelda.

Jukuraadio: jukuraadio_2024-08-08

532. Jukuraadio viib meid üsna õudsesse 1940. aastasse, mil Eesti “astus vabatahtlikult” Nõukogude Liidu liikmeks. Saates saame teada, kuidas meie iseseisvuse jalad napilt ühe suve jooksul täielikult alt ära saeti. Kui veel maikuus pidas Konstantin Päts noorskautidele oma lossi ees isamalist kõnet, siis juba 16. juunil saadeti Eestile telegramm, kus nõuti “täiendavate” nõukogude sõjaväeosade laskmist nõukogude territooriumile ning kui kindral Johan Laidoner sõitis 17. juunil Narva lepingut allkirjastama ja tingimustest rääkima, sõitsid nõukogude üksused talle juba poolel teel Tallinna poole vastu. Ajaloolane Andres Adamson ja Juku-Kalle Raid käivitavad ajamasina ning uurivad selle ja järgmise nädala saates, mismoodi meie vabadust justkui vorsti viilutati; kuidas 21. juulil uus valitsus “eesti rahva tahte kohaselt” Moskvasse taotluse saatis, et Nõukogude Liiduga ühineda ja kuidas Stalin meid 6. augustil 1940 sinna "armulikult vastu võttis". On üsna seiklusrikas, aga väga morn köögilaud.