Sõnasäuts

Jõelähtme kandis võis niimoodi öelda lohaka inimese kohta. "Kui mõni õige püksid rebade peal käib, siis üelda, et vaata kus ledupüks lähäb, tagumine tükk rippub."

Eelmises sõnasäutsus mainisin, et sel aastal möödus 100 aastat kirjandusrühmituse Siuru loomisest. Samamoodi möödus 100 aastat sõna “kohvik” sünnist.Toomas Haugi hüpoteesi järgi sündis kohvik sõnamänguna siurulaste seltskondliku lõõbi käigus 1917. aasta paiku.

Tänavu möödus sajand kirjandusrühmituse Siuru loomisest. Sinna kuulusid August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson ja Henrik Visnapuu.Siuru sai oma nime müütilise siurulinnu järgi, kes esineb ka „Kalevipojas“ ja seda sõna on seostatud soomekeelse “kiuru” sõnaga, mis tähendab lõokest.Raamatu “Eesti kirjanduse ajalugu” andmeil valis rühmitusele nime Friedebert Tuglas.

Sõnad patt ja pahe ei vaja kellelegi tutvustamist, kuid “nisv” on paljudele ilmselt senitundmatu sõna. “nisv” (nisva) on Johannes Aaviku poolt 20. sajandi algul kunstlikult loodud sõna, tähenduseks pahe, patt, “nisvaline” aga paheline, patuline.

Hiljutise skandaali tõttu on ohtralt kasutatud sõna “kupeldama”, mis saksa laensõnana Aaviku poolt eesti keelde on toodud (saksa tähenduses ühendama, kokku haakima; paari sobitama. Laenu muganemisel on lisatud liide -da-.)

Andrus Saareste, kes uuris eesti keele sõnavara, eesti kirjakeele ajalugu ning eriti eesti murdeid ja kelle tähtsaimateks tulemusteks olid murdeatlase ja Eesti keele mõistelise sõnaraamatu koostamine, on rohkem kui 132 000 sõna seas, mida mõisteline sõnaraamat sisaldab, kokku kogunud ka 109 lembesõna armastuse kohta.

Sügiskaamos hakkab üha enam võimust võtma, mil ilmad on kõledad ja sombused ja inimeste näod pahurad. Johannes Aavik aga kasutas väljendit “pamur”, millega tähistas sünget, tumbedat, sompjat ja pilvist. Küll ta nägu on pamur, küll taevas on pamur. Veidi meenutab sõna pamur ka Pamiiri mäestikku. Kui on mäestik, siis ka pilvisus. Pamiir oli täna pamur. Valitses selline pamurus, et midagi ei näinud, mis muutis vaatajagi pamuraks.

Valimisjärgne poliitiline loba hakkab vaikselt vaibuma, kuid sellele eelneva perioodiga seoses meenus mulle üks vahva sõna “larask”, mille leiab nii Võru, Tartu kui Mulgi murretest.

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust “Kes levitab anekdoote?” leiab lause: “Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama.”

Mõni aeg tagasi otsisid luuletaja Margus Konnula ja teised võru keeles vastet sõnale spaa ja paljude variantide seas pakuti välja sõna “vesimõnnul”, eesti keeles “vesimõnula”.

Lüüme on 20. sajandi alguse tuntuima keeleuuendaja Johannes Aaviku 1930. aastatel välja pakutud uus tüvisõna, mis on saanud eeskuju prantsuse sõnast lumière ‘valgus, kuma’. Aavik soovitab seda kasutada tähenduses ‘läbipaistev’

Lummutis on eeskätt mütoloogias tuntud olend, kes on olemuselt üleloomulik, lummamisega esilekutsutud viirastus, silmapete, silmamoondus.

Eelmisel nädalal lahvatas uudis, et teisipäeval Kabli linnujaama mõrdpüünist rändsetest kiilidest tühjendanud keskkonnaagentuuri töötajad leidsid püünisest uue kiililiigi, kel nimeks lõunakõrsik. Tegemist on Eesti 60. kiililiigiga.

Keelemees Johannes Aaviku päevikuist, mis on nüüdseks ka raamatute kujul ilmunud (“Päevaraamat" ja “Ideepe") selgub, et olles küll andekas sõnalooja, kannatas ta ise aga lapsest saati düsgraafia ehk vaegkirjutamise käes. Kuid ehk viiski see "puudulikkus" teda keeleuuenduse laiadele väljadele. Oma ideede päevikus “Ideepe” on ta tunnistanud:

Eesti keele käsiraamatu andmeil jaotuvad sõnad selle järgi, kui sageli nad keeletarvituses esinevad. Kõige sagedamini esinevad sõnad moodustavad eesti keele põhisõnavara, nende vastandeiks aga harva esinevad sõnad, mida kasutades keeletarvitaja teab või vähemalt peaks teadma, et oma harulduse tõttu on sellised sõnad tekstis nagu läikivad kivikesed hallide hulgas – nad paistavad igaühele silma. Kirjakeele seletussõnaraamatus on harva esinevaina tähistatud muuhulgas ka selline sõna nagu “nõelusk” ehk nõelavalt, torkavalt ütlev inimene.

Tehissõnad on tulnud keelde tehistüvede ja vormide loomise teel, kuid nende praktiline osatähtsus keele tüvevaras on väga väike. 20. sajandi algul alustas Johannes Aavik tehistüvede loomist, tema pakutud 300 tüvest on praegu kasutusel umbes 50.

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Greip ehk greipfruut ehk kreebu on greibipuu vili. 1970. aastate lõpus pakkusid Ellen Niit ja Jaan Kross greibi eestikeelseks vasteks välja aga uudissõna "jõmmelgas".

Kui paljudes keeltes käibib päeva ja ööpäeva kohta üks ja sama sõna, inglastel näiteks day, siis eesti keeles on sõnu kaks: päikesetõusu ja -loojangu vahelise valge aja tähistamiseks „päev”, keskööst keskööni kestva ajavahemiku jaoks aga „ööpäev”.