Juhtimisblogi "juhtimiskvaliteet On Konkurentsieelis"

Tänane episood on jätk podcastide seeriale, mis on pühendatud holakraatiale, organisatsioonide kaasaegsele juhtimispraktikale. Seekord viskame pilgu ajaloos tagasi holakraatia juurte poole. Vestlus keerleb ümber selle, millised on olnud holakraatia sündi mõjutanud juhtimis- ja mõttesuunad ehk kust holakraatia üldse alguse sai ja mis on holakraatia ajaloolised juured. Võtsin kampa Paul Vahuri, kellega meil on varasemalt juba mitmeid häid mõttevahetusi holakraatia teemadel, ja püüdsime koos selle ca tunnikese jooksul välja tuua nii ühe kui ka teise nurga alt erinevaid holakraatia arengut mõjutanud lähenemisi. Märksõnad, mis meie vestlusest läbi jooksid, olid näiteks lean metoodikad, agiilsed mudelid, sotsiokraatia, adhokraatia, empowerment liikumine, Jaapani kvaliteediringid, erinevad grupipõhised kaasamistehnikad, Getting Things Done individuaalne produktiivsuse metoodika, evolutsiooniline juhtimismudel jne. Sai hoogne epsiood ja usun jällegi, et see on hea kuulamine kõigile, kellel huvi holakraatia ja teiste

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Milrem Roboticsi asutaja, tegevjuht ning üks omanikest Kuldar Väärsi. Milrem arendab ja pakub mehitamata sõidukeid alates väiksest mehitamata sõidukist kuni suuremate lahingumasinateni. Ettevõte alustas ca kaheksa aastat tagasi vaid paari inseneri ja suurte ambitsioonidega ning on tänaseks kasvanud üle 200-pealiseks rahvusvaheliseks maailmategijaks omas robootikaplatvormide kategoorias. Kuu aja eest pälvis Kuldar ka prestiižse EY Eesti Aasta Ettevõtja 2022 tiitli. Nagu ikka selliste ägedate tegijate puhul, hakkas mind huvitama, mis mees see Kuldar selline on. Nii istusimegi Kuldariga maha ja põrgatasime mõtteid, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond on lahti rullunud ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Kui ma mõtisklesin Su küsimuse peale, siis jõudsin järeldusele, et ega ma ei mõtle endast kui juhist, ma ei identifitseeri ennast niivõrd mitte juhina, kuivõrd ma pigem näen, et minu roll täna siin Milremis on tegelikult luua ja

Minu seekordseteks vestluskaaslasteks on Tartu Ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi ning LevelLab´i asutaja ja juht Merle Raun. Kutsusin Maaja ja Merle oma podcasti mõtteid jagama verivärskelt valminud Eesti juhtimisvaldkonna uuringu tulemustest. Selleks, et teha nö röntgenpilt juhtimise hetketervisest Eestis, viis viimase 9 kuu jooksul Tartu Ülikooli ja LevelLab’i uuringumeeskond EAS-i tellimusel läbi Eesti juhtide juhtimispraktikaid kaardistava uuringu. Minu jaoks oli põnev Maaja ja Merlega põrgatada mõtteid Eesti juhtimistrendidest ning arengutest juhtimispraktikates. Samuti rääkisime sellest, millised on uuringu tulemustele tuginevad ettepanekud juhtimisvaldkonna edasiseks arendamiseks. Väga põnev vestlus oli! “Meie aruanne algab tõdemusega, et ligemale kolmandik ettevõtte sooritusest on sõltuv juhtimiskvaliteedist! Kui me seda argumenti tõsiselt võtame, siis me peaksime teadlikult juhtimisvaldkonda väga tugevalt panustama. Kui nüüd vaadata, mis on uuringu tulemustele toetudes viimase kümne aasta jook

Käesolev episood on üle tüki aja jälle minu sooloepisood ning jätk coachingust inspireeritud mõtiskluste seeriale. Teemaks on seekord 'turvaline ebakindlus'. Kuigi meile kõigile on turvatunne oluline ja me soovime elada maailmas, kus nö baaskindlustunne oleks tagatud, talub osa inimesi ebamäärasust ja ebakindlust vähem kui teised. Ebamäärasust on raskem taluda reeglina neil, kes juba loomuomaselt vajavad rohkem reegleid, korda, süsteemsust, et elus hästi toime tulla. Samuti ei sobi ebamäärasus kõrge neurootilisusega inimestele. Arvestama peab sellega, et ebakindlustunnet ja ebamäärasust täielikult kaotada pole võimalik, kuid iga inimene saab ebakindlusega seotud toimetulekut endas kasvatada. Episoodis mõtisklen valjult, kuidas mõista sellist nähtust nagu turvaline ebakindlus, miks see täna nii oluline on ja kuidas seda toimetulekuks ja enesetoetuseks ülivajalikku meeleseisundit iseendas kasvatada. “Kõik me võime unistada maailmast, kus valitseb stabiilsus, kindlus, lihtsus ja selgus. Reaalsus on aga see, et

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud ja sotsiaalse innovatsiooni teadur Dagmar Narusson. Dagmariga viis mind elu kokku eelmisel aastal, kui õppisin ühel tema kogukondade juhtimist käsitleval kursusel. Sain juba siis aru, et ma tahan kindlasti temaga koos kunagi podcasti teha. Minu jaoks olid erinevad kogukondade juhtimiseks ja arendamiseks rakendatavad meetodid põnevad ka organisatsioonide juhtimise vaatenurgast. Käesolevas episoodis räägimegi pikemalt avatud dialoogi meetodist, mille praktik ja entusiast Dagmar ise on. Lisaks avatud dialoogi meetodi tutvustamisele, põrgatame omavahel ka mõtteid, kuidas avatud dialoogi filosoofiat ja praktikat laiemalt organisatsioonide ja meeskodade kontekstis rakendada. “Avatud dialoogis oodatakse ja soodustatakse polüfooniat. See tähendab, et luuakse keskkond, kus erinevad seisukohad asetatakse üksteise kõrvale ning kujuneb dialoogiline ruum, kus ühe teema või nähtuse osas saab kõrvuti eksisteerida palju erinevaid mõtt

Eelmisel suvel käisin Äripäeva raadios mõtteid vahetamas podcastimisest kui enesearengu- ja õppimisvahendist. Käesolev episood on lühike kollaaž minu tollastest mõttekillukestest; nö kontsentraat sellest, kuidas podcastide kuulamise/ loomisega iseennast arendada. Usun, et see veerandtund võiks olla heaks innustavaks süstiks nii neile, kes podcaste juba täna kuulavad/ loovad kui ka neile, kes on seni vaid mõelnud nende kuulamisest-loomisest. “Mina usun siiralt, et podcastide kuulamine – aga veelgi enam podcastide tegemine – on suurepärane võimalus õppida, areneda ja kasvada; podcastid on formaat, mille üks suurimaid võlusid peitub just selles, et sul on võimalik haarata teemast huvitatute tähelepanu üpris pikaks ajaks. Kui minu podcastid on keskmiselt ca tunniajased – on pikemaid, on lühemaid –, siis saada tänasel infoküllusest rikutud maailmas tund aega kuulaja eksklusiivset tähelepanu on võimas! Ja seeläbi mingil olulisel teemal kuulajate teadlikkust tõsta – see on lihtsalt suurepärane.” – Veiko Valkiainen

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on suurte kogemustega juhtide hindamise ja otsingu ekspert Alo Naelapea. Minu jaoks on Alo olnud erinevates kontekstides nii koostööpartner kui ka laia silmavaatega sõber, et erinevate maailma asjade üle arutleda. Nii nagu ka mina ise, õppinud on ta Tallinna Ülikoolis psühholoogiat, sellest perioodist on ka pärit tema suur huvi juhtide isiksuste, juhtimiskvaliteedi, eestvedamise ning loomuomaste tööalaste eelduste teemade vastu. Istusime ühel ilusal kevadisel päeval minu juures diivanile, panime mikrofoni lauale ja arutasime kohvikruusi taga psühholoogia ja juhtimise ristumiskohti tänases hullumeelses maailmas. Eetrist jooksevad erinevates kontekstides läbi sellised nimed nagu Volodymyr Zelenskyy, Donald Trump, Jossif Stalin, Elon Musk, Steve Jobs, Vladimir Putin, Johan Laidoner jt. Selles energiast pakatavas ja erinäolisi alamteemasid täis episoodis jäi kõlama mõte, et hullumeelsed ajad ja kriisid kipuvad “hulludes” välja tooma ka nende halvimad küljed, selle destruktiivse

Seekordne episood on jällegi natuke teistmoodi. Mõni aeg tagasi, no ausalt öeldes juba pea kolm aastat tagasi, kutsus mind üks juhtimiskonverentside korraldaja esinema. Ettekandes arutlesin, millised on olnud minu peamised õppetunnid podcastivestlustest juhtidega. Ja kas viimaks õnnestub mul vastata küsimusele – mida tähendab olla edukas juht? Võtsin oma ettekande tol ajal linti ja ei teadnudki, kas ja mida sellega edaspidi teha kavatsen. Sattusin hiljuti seda salvestust uuesti kuulama ja tekkis mõte, et tahaks seda teiega jagada. Usun, et see pooltund võiks olla heaks kuulamiseks kõigile, kes seni minu podcaste huviga on kuulanud. (Vabandan ette, et esimene salvestuse minut, kus Rain Tunger mind kenasti sisse juhatab, on helikvaliteedilt pigem tagasihoidlik.) “Mulle sümpatiseerib väga selline humanistlik-eksistentsialistlik vaade organisatsiooni olemusele. Kui me vaatame ükskõik, missugust suurepärast tulemust, mida üks meeskond on saavutanud, siis oluline ei ole mitte ainult see tulemus ise, vaid võib-olla

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on NASA Kuu-missioonile kaamerad ehitanud Krakuli tegevjuht Jaan Hendrik Murumets. Pärast eelmise aasta lõpus toimunud Krakuli ja Bercman Technologiesi ühinemist täidab Jaan lisaks Krakuli juhi rollile ka Bercman tehnoloogiajuhi ülesandeid. Jaan on hingelt elektroonikainsener, kes koos oma tiimiga on kasvatanud Krakuli viimaste aastatega vingeks rahvusvaheliseks asjade interneti arendusettevõtteks. Lisaks NASA projektile on laiemalt tuntud lahendustest Krakul kaasa löönud näiteks Barkingu nutikate parklate, BiKeepi nutikate rattaparklate, Starshipi pakirobotite ja AuveTechi isesõitvate busside loomisel. Samuti on ettevõtte loodud lahendus kasutusel Valnese nutikates ukselukkudes. Ja näiteks koostöös WeCheer.io-ga ehitas Krakuli meeskond maailma esimese nutika õllepudeliavaja. Niiet tegemist on väga ägeda ettevõtmisega. Jaani on mõne aasta eest tunnustatud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Swedbanki aasta noore ettevõtja tiitliga. Ühesõnaga – mul oli ülimalt hea meel omada võ

Today’s podcast episode is very special indeed. I am grateful for the opportunity to engage in a wide-ranging conversation with David Allen, the world’s leading expert on personal and organizational productivity. David is the author of three books: ‘Getting Things Done: the Art of Stress-Free Productivity’, ‘Ready For Anything’, and ‘Making It All Work: Winning at the Game of Work and Business of Life’. His first book ‘Getting Things Done’ has been a bestseller since its publication in 2001, and is now published in 28 languages, including in Estonian. During our chat, where I am hosting David together with my friend and fellow Holacracy-nut Paul Vahur, we will explore interesting similarities and connections between Getting Things Done approach to personal life management and Holacracy as a management system to running an organization. I hope this conversation inspires all of us to take action so that we may fulfill our personal and organizational dreams. Me: “What would you say is the most important motivat

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Enel Sintonen – Tallinnast pärit tennisetüdruk, kes on jõudnud maailma ühe juhtiva audiitorbüroo PwC Soome juhtkonda. Enel töötab juba pikka aega partnerina Soome PricewaterhouseCoopers’is ning on oma karjääri jooksul elanud nii Rootsis, Soomes kui ka Eestis. Minu jaoks oli hästi põnev Eneliga vestleda, sest tal on sedavõrd mitmekülgne taust ja huvitav kogemuste pagas. “Ma olen oma karjääri jooksul ikka ja jälle imetlenud neid juhte, kes räägivad nii oma tiimiliikmetest kui ka oma organisatsioonist positiivselt. Vaatamata sellele, et organisatsioonides käib elu ikka üles ja alla – alati on nii häid kui ka halbu päevi – on mulle sümpatiseerinud juhid, kes räägivad ikkagi oma meeskonnast nö kaldega ülespoole, pöörates tähelepanu positiivsele ja osates oma tiimis näha pigem tugevusi kui nõrkusi. Selle tulemusena juhtubki see, et inimesed püüavad seda positiivset korrata ja uuesti kogeda. Kuigi organisatsioonis on seda võnkumist üles ja alla, süstib selline juhipoolne fookus

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Nõo Lihatööstuse nõukogu esimees ning müügi- ja turundusdirektor Simmo Kruustük. Kuigi ma Simmot varasemalt ei tundnud, siis mulle jäi silma, et käesoleva aasta alguses andis Tallinna Direktorite Klubi Simmole üle «aasta noore juhi» tiitli. Simmo on öelnud, et üks nende pereettevõtte juurdunud tõekspidamistest on, et nad pingutavad eesmärkide täitmise nimel maksimaalselt, kella vaatamata ja kompromisse tegemata. Mind hakkas huvitama, mis mees see Simmo selline on. Nii istusimegi Simmoga maha ja põrgatasime mõtteid, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond on lahti rullunud ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Minu sõnavaras ei ole sellist sõnapaari – ja mulle ei meeldi kuulda sellist sõnapaari – nagu 'ei saa' või 'ei oska'. Olenemata väljakutsest on alati võimalik leida lahendustee, kuidas eesmärgi suunas siiski liikuda. Mulle isegi ei meenu ühtegi sellist olukorda, kus meeskonna liikmed oleks kõvasti välja öelnud, et üks või teine

Käesolev episood on inspireeritud surma temaatikast. Ärge küsige miks, aga huvitav on see, et olen viimasel ajal tabanud ennast mitmel korral mõtisklemast elust läbi surma prisma. Kuigi surma temaatika on olnud mulle põnev ja müstiline läbi elu, on viimasel ajal mu tähelepanu üha rohkem sellel peatunud. Tahangi selles erilises episoodis valjult mõelda selle üle, kuidas surm sunnib meid asjadele vaatama teisest küljest; kuidas see kainestab ja lööb elu perspektiivi klaarimaks. Surm ja selle teadvustamine aitab tuua fookuse tagasi sellele, mis tegelikult oluline on. “Mida sa teeksid (teisiti), kui teaksid, et surm võib olla lähedal ootamas? Kui sa teaksid, et sinu elu võib lõppeda ootamatult, näiteks juba homme, siis mismoodi sa täna oma elu elaksid? Kas su päevad näeksid välja samasugused nagu need on seni olnud? Mis muutusi sa oma igapäevasesse rutiini ja harjumustesse tooksid? Ma usun, et aeg-ajalt on kasulik vaadata oma senisele elule otsa teistsuguse pilguga. Kui muuta surm käega katsutavamaks, kas siis o

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on LHV panga juht Kadri Kiisel. Kadri on LHVs töötanud alates 2011. aastast ning selle aja jooksul juhtinud LHV jaepanganduse valdkonda, tarbimiskrediidettevõtet LHV Finance ja enne seda ka LHV kontoreid. LHV on organisatsioonina olnud mulle sümpaatne juba pikka aega. Kadriga tahtsin rääkida, sest soovin tundma õppida neid võtmeinimesi, kes selliseid ägedaid organisatsioone üles ehitavad. “Kui ma olen pidanud ennast juhina defineerima, siis ma alati ütlen esimesena, et ma olen inimeste juht. Ma arvan, et minu tugevus on see, et ma mõistan inimesi hästi; ja mulle tundub ka, et mul on päris hea oskus inimesi motiveerida. Ma olen müügimees, kui nii võib öelda — olen ettevõtte strateegiliste eesmärkide müügimees oma meeskonnale. See on kõige olulisem, sest päeva lõpuks on ikkagi minu roll panna meeskond tööle nii, et me kõik koos ühise eesmärgi suunas liiguksime. Me tahame teha parimat panka. Oluline on, et kõik saavad sellest aru, kuhu suunas me liigume.” – Kadri Kiisel Kuula

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on disainmõtlemise ja teenusedisaini proff ning agentuuri Brand Manual üks asutajatest Kaarel Mikkin. Kaarel on teenusedisaini valdkonnas tegelenud pikki aastaid, kelle igapäevatööks ongi kasutaja vaatenurga jõulisem toomine oma kliendiprojektidesse – seeläbi sünnivad paremad tooted, teenused ja kontseptsioonid. Mind paeluski tema pikaajaline kogemus teenuste arenduse valdkonnas, sest mulle meeldiks mõelda juhtimisest kui teenusest ning kuidas siis seda juhtimisteenust kõige paremini disainida? Mulle tundub, et see oleks üliäge, kui me saaks natukene avada teenusedisaini ja disainmõtlemise maailma juhtidele selle pilguga, kuidas neil oleks võimalik juhtidena oma juhtimiskäekirja disainida moel, et see kujuneks just selliseks, mis konkreetse ettevõtte ja tiimi jaoks oleks kõige väärtuslikum. Kuidas oleks mõelda juhtimise kui teenuse peale? See on see keskne küsimus, mis käesolevat episoodi kõige paremini ilmestab. “Juhtimise kui teenuse vaatenurgast lähtuvalt võiks öelda, et

Tänane episood on jätk podcastide seeriale, mis on pühendatud holakraatiale, organisatsioonide kaasaegsele juhtimispraktikale. Viimasel ajal olen pidanud mitmetes seltskondades lihtsas ja selges keeles lahti rääkima, mis asi see holakraatia siis õigupoolest ikkagi on. Ja pean ausalt tunnistama, et see ei olegi olnud nii lihtne kui esialgu võib tunduda. Sellest sai ka tänane episood inspiratsiooni. Võtsin kampa Paul Vahuri, kellega meil on varasemalt juba mitmeid häid mõttevahetusi holakraatia teemadel, ja püüdsime koos selle 25 minuti jooksul välja tuua erinevaid holakraatia määratlust selgitavaid nüansse. Usun, et see on hea kuulamine kõigile, kellel huvi holakraatia ja teiste kaasaegsete juhtimispraktikate vastu. “Kuidas kahe lausega seletada ära, mis asi on holakraatia inimestele, kes sellega varem kokku puutunud ei ole? Kui proovida holakraatiat määratleda, siis tuleks välja tuua kaks esmapilgul vastandlikku aspekti, mida holakraatia püüab omavahel edukalt ühendada. Ühelt poolt aitab holakraatia selgelt

Seekordne episood on jällegi natuke teistmoodi. Mõni aeg tagasi, no ausalt öeldes juba pea 1.5 aastat tagasi, kutsus mind üks organisatsioon endale külla podcastimisest mõtteid jagama. Võtsin selle mõttevahetuse tol ajal linti ja ei teadnudki, kas ja mida sellega edaspidi teha kavatsen. Sattusin hiljuti pooljuhuslikult seda salvestust uuesti kuulama ja tekkis tunne, et tahaks seda teiega jagada. Nii kujutabki käesolev episood kollaaži minu tollastest mõttekillukestest podcastimise kohta. Vastuseid saab näiteks küsimustele nagu, kuidas sünnib hea podcast, mis kuulajaid köidaks või mis eristab podcasti klassikalisest raadiosaatest või kuidas valida saatekülalisi ja millist eeltööd nendega tuleks teha või kui pikk võiks üks saade olla ja kuidas see üles ehitada või millistes kanalites podcasti levitada ja kuidas episoode promoda? Usun, et see pooltund võiks olla heaks kuulamiseks kõigile, kes podcastimisest huvitatud. “Julgen oma kogemuse pealt väita, et podcastimine on paljuski ka persoonibrändi loomine. Mõtl

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Toomas Trapido, mees, kelle tegemisi ja maailma on juhtinud ühelt poolt rohelise mõtteviisi edendamine ja teisalt inimgruppide ühistarkust toetav eestvedamine. Toomase taust on põnev ja kirju – mida kõike ta teinud ei ole! Ta on bioloogi haridusega, töötanud Karula Rahvuspargis keskkonnakaitsjana ja Eestimaa Looduse Fondi juhina. Ta oli Erakonna Eestimaa Rohelised esindajana XI Riigikogu liige, lisaks on ta ka üks liikumise “Teeme ära!“ käivitajaid. Alates 2014. aastast on tema põhitegevus aga seotud haridusega – õpetades Tallinna Vabas Waldorfkoolis, Tallinna Ülikoolis, Gaia Koolis ning Gaia Akadeemias, mille üheks eestvedajaks ta on. Puutusin Toomasega hiljuti kokku Tartu Ülikoolis ja sain aru, et tema on kindlasti üks neist inimestest, kellega tahan podcasti teha. Mind paelus eelkõige just gruppide võimekus kasutada ühistarkust. See on teema, mis võiks organisatsioonide juhtimises laiemalt rakendust leida. “Mind paeluvad grupitöö meetodid, mille ühiseks tunnuseks on

Head uut aastat, sõbrad! Selle aasta esimene salvestus kukkus välja pisut filosoosilisem, kantud eksistentsiaalsetest alatoonidest. Mõtiskleme siin koos sõbra ja hea teekaaslasega gestaltteraapia õpingute ajalt, Katrin Ahlbergiga, mida tähendab muutuste ellu kutsumine. See on meil Katriniga järjekorras juba teine ühine mõtete põrgatamine. Selles aastavahetuse meelsusest kantud episoodis räägime, miks ja kuidas muutusi enda jaoks lahti mõtestada ning ellu kutsuda. Kuigi meie juturada liigub kõikvõimalikes eri suundades, siis usun siiski, et igaüks leiab siit enda jaoks just selle õige mõttetera, mis just teda uuel algaval aastal kõnetab. “Üliloluline on uudishimulikkus ja avatus uuele, valmidus vaadata asjadele teise pilguga ja olla vastuvõtlik ka sellele, mis esmapilgul paistab võõras ja teistmoodi. Ja see ei tähenda, et asjad ilmtingimata peaksid olema teisiti kui nad seni on olnud, kuid me ka eos kohe ei välista, et asjad ei võiks teistmoodi olla. See on teatav avatus muutustele, suhtumine, et asjade senin

Here is another special episode of my podcast devoted to self-management and specifically to Holacracy. This time we sat down with Rebecca Brover who is a certified Holacracy coach and partner at HolacracyOne. Rebecca was my main trainer in Holacracy and has been a source of inspiration for me to explore self-management in organizations and various practices that seek to distribute authority, giving clarity of responsibilities and maximum autonomy to each member of the organization. It was really great chatting with Rebecca again after a while. “If we are talking about the change that the adoption of Holacracy brings out in leaders, then we must touch upon the topic of ego, and not ego as a bad thing, but ego as the thing that protects us in the identity that we have created for ourselves as leaders. Whenever we encounter considerable change in the context or environment we operate in, which we do in transitioning to Holacracy, it is natural to sense those transformations as possible attacks on our deepest s