Juhtimisblogi "juhtimiskvaliteet On Konkurentsieelis"

Käesolev episood on järjekordne mõtisklus coachingu teemadel. Seekord arutlen valjult, mida tähendab olla tundetark ja mida tähendab emotsionaalne küpsus. Samuti mõtisklen, miks on oluline parem kontakt oma tundemaailmaga, kuidas see meie igapäevaelus väljendub ning mil moel me coachingus selle teemaga tegeleme. “Emotsionaalne küpsus on ülioluline selleks, et paremini aru saada, mis minuga igal ajahetkel toimub, mis toimub minu sisemaailmas ja kuidas selle teadlikkuse pealt saaksin iseennast paremini juhtida. Lisaks, kui ma olen iseendaga paremini kontaktis, siis ma saan paremini ka aru, mis toimub nende inimestega, kes minu ümber on ja kuidas ma mõjutan neid inimesi, kuidas me üksteist mõjutame ning seeläbi saan paremini juhtida mitte ainult iseennast, vaid ka kogu seda seltskonda, kes minuga kokku puutub – on see siis minu meeskonnakaaslaste või minu lähedaste inimeste näol. Aga räägime natuke sellest, et mis siis on need sammud, kuidas seda tundetarkust iseendas hakata kasvatama. Kui aeg-ajalt iseendalt k

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaajaline Eesti juhtimisteadlane ja -õppejõud Tiit Elenurm. Tiit on ettevõtluse arendaja, juhtide koolitaja, Estonian Business Schooli ettevõtlusprofessor, Eesti Äriinglite Võrgustiku ESTBAN ja Eesti Konsultantide Assotsiatsiooni liige. Ta on näinud, uurinud ja konsulteerinud juhtimist läbi aastate ja just see pikk ajalooline juhtimise läbivaade oli üks põhjus, miks ma temaga rääkida tahtsin. Arutlemegi teemadel, et mis on eduka juhi teguriteks olnud erinevatel ajastutel ning mis on oluline tänapäeval. "Näiteks nõukogude süsteemi aegne käsumajandus: need, kes seal majanduselus pikka aega, näiteks kolhoosiesimeestena edu saavutasid, olid enamasti paternalistlikud juhid – isafiguurid, kes oskasid ühelt poolt teha riigi- ja parteiorganitega lobitööd, teiselt poolt kaitsesid oma inimesi. Nende laia selja taga oli hästi lihtne olla lojaalne. 90ndatel aastatel saavutasid edu need juhid, kes jälgisid natuke sellist metsiku lääne põhimõtet – first shoot then ask – et kõigepeal

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kutseline näitleja Inga Lunge. Näitlejatöö kõrvalt annab Inga koolitusi hääle kasutamise, kehakeele, lavakõne, avaliku esinemise ja näitlejameisterlikkuse teemadel. Samuti loob ta oma loomingut kirjutamise kaudu: ta on koostanud laulusõnu ansamblitele, laulutekste lavastustele, ta on kirjutanud ka paar raamatut ning andnud välja koos muusikust abikaasaga ka heliplaadi. Minu soov oli põrgatada Ingaga mõtteid eneseväljenduse ja kõnekunsti teemadel ning seeläbi kasvatada meie kõigi teadlikkust sellest, kuidas oma sõnumeid ja mõtteid paremini teistele edastada. Vestluses oli kõike seda ka, aga tegelikult märksa rohkem. Meie vestlus oli sügav ja kõnetas mind palju mitmekihilisemalt kui pelgalt mingite tehnikate või nippide tasandil. Äge. “Kuidas juhina endas üles leida mingi omadus või karakteristik, nii nagu näitlejad ikka laval erinevaid rolle esitades teevad, viisil, mis oleks ka siiras ja aus ja ehe? Kui ma mõtlen, kuidas ma olen sinnani jõudnud, siis see ei ole olnud nii

Käesolev episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult ootuste juhtimise teemal ning põrgatan mõtteid sellest, mida tähendab liikuda ootustel põhinevast elamisest südame järgi elamiseni. “Olen oma coachingu praktikas näinud, kuidas inimesed on oma elu elanud keeruliseks tänu sellele, et nad on püüdlikult püüdnud vastata teiste inimeste ootustele või siis oodanud, et maailm toimiks vastavalt nende ootustele. Inimeste ootuste aimamine, väljendamine, tõlgendamine ja üldse ootuste juhtimine laiemalt – see on ülioluline teema selleks, et elus tunda ennast hästi. Mis on selle tagajärg, kui me kiivalt püüame kellegi teise ootuste järgi toimetada? Seal on kaks väga olulist tulemit: esiteks, ma kaotan iseenda ära. Ma ei oska enam küsida iseenda käest, mida mina päriselt vajan. Ma ei tunneta enam nii erksalt iseenda vajadusi. Kui ma piisavalt kaua keskendun kõigele sellele, mida minu ümber inimesed vajavad ja mida minu ümber maailm minult ootab, siis ma ühel hetkel e

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne tippjuht Rain Laane. Raini juhikarjääri ilmestavad kolm suuremat perioodi: 8 aastat IBM Eestis, 12 aastat Microsoftis nii Eesti kui ka Balti regiooni juhina ning nüüd viimased aastad #tervisekassa juhatuse esimehena. Rainiga räägime, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Ma tahaks meie vestluse viia sõnapaari peale – juht versus liider; või siis formaalne juhtimine versus see, et inimesed tahavad järgneda ja olla juhitud. See on oluline erisus, milles minu arvates Eestis on veel arenguruumi; see on see, mis eristab määratud juhti sellest, kes on selle organisatsiooni tegelik liider. Reeglina, kui räägitakse organisatsiooni püramiidist ja joonistatakse struktuuri peegeldav kolmnurk, siis selle tipuks on piltlikult öeldes Džomolungma kõrgeim punkt, kus tippjuht on üksinda seal kõrgel-kõrgel tipus, ning tuul ulub ja on väga kõle olla. Nüüd, kui mina organisatsiooni joonista

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne tippjuht ja mentor Maarika Liivamägi. Maarikal on mitmekülgne juhtimiskogemus erinevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest (Statoil, SEB Bank, ERGO Insurance Grupp), kus ta on vastutanud müügi- ja turundusvaldkonna eest. Täna jagab Maarika oma aega ettevõtluse, ärikonsultatsioonide, Eesti Mentorite Koja ning Eesti Hotellide ja Restoranide liidu vahel. Istusime Maarikaga maha ja lobisesime juhtimisest, juhtidest ja üldse laiemalt, mida kõik need aastad kogemusi nii juhi kui ka mentorina on Maarikale õpetanud. “Üks asi, milleni ma aja ja kogemusega olen jõudnud, on see, et küll on hea olla sina ise. Kui ma vaatan näiteks oma mentorina toimetamist, siis ka sealt olen saanud üha rohkem kinnitust sellele, et me ei pea kedagi millekski või kellekski teiseks voolima või muutma – täitsa okei on olla sina ise. Küll aga peab sealjuures olema teadlik, kuidas sa oma käekirja ja stiiliga nii iseendale kui ka ülejäänud ümberkaudsetele mõjud ning kas see mõju on ikka se

Käesoleva episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult selle üle, kuidas coachingu toel kujundada (ümber) enesemääratlus, mis aitab elada täisväärtuslikku elu. “Paljude meie jaoks on jäänud unistused – see soovitud tulevik, ihaldatud reaalsus – saavutamata seetõttu, et me oleme ise ennast defineerinud teatud moel. Ühelt poolt me toimetame siin elus viisil, mis ei paku alati meile rahuldust, me ei ole liiga õnnelikud sellega, mis meie elus toimub, me tahaks teatud asju muuta oma elus – ükskõik, mis elu valdkondi see ka siis ei puuduta. Ja me saame ka aru, et selleks, et oma ellu muutusi kutsuda, peame me hakkama oma käitumist muutma. Aga me jääme sellel muutuste teekonnal kinni sinna, et me oleme ise ennast määratlenud teatud piiravate uskumuste kaudu; me oleme alateadlikult iseendale sildi külge pannud, iseennast kitsasse kasti löönud, nö raami pannud. See on kõik see, mida me iseendale ütleme sisekõnena iseenda kohta. See puudutab seda, kuidas me iseennas

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on muusikaterapeut ja loovuskoolitaja Dali Kask. Märksõnad, mis Dalit iseloomustavad, on muusika, psühholoogia, teraapia ja loovuse valdkond laiemalt. Ta on õppinud Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist, psühholoogiat Stockholmi Ülikoolis, muusikapsühholoogiat Uppsala Ülikoolis, muusikateraapiat Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis, kunstiteraapiat Tallinna Ülikoolis. Täna viib Dali läbi loovuskoolitusi, samuti juhtide ja meeskondade arenguprogramme. Mind on ikka ja jälle paelunud loovuse rakendamine juhtimises ja seetõttu oli hea meel istuda Daliga maha ning põrgatada mõtteid, kuidas juhid saaksid paremini kasutada oma meeskonna loovat potentsiaali leidmaks erinevatele probleemolukordadele parimaid lahendusi. “Loovuse uurijad ja ajuteadlased on leidnud, et need spetsiifilised keskused ajus, kust loovad impulsid käivituvad, toimivad ikkagi kõige paremini rahuseisundis. Kui meie aju on rahulik, siis liigub ajutegevus alfalainete peale ning ak

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on organisatsioonide arengunõustaja Tiit Urva. Tiidul on ette näidata mitmekülgne kogemuste pagas. Oma varasemas elus on ta teinud müügi- ja juhtimistööd erinevates äriorganisatsioonides. Samuti on ta asutanud Hea Koostöö HLÜ, mis tegeleb eetilise panganduse põhimõtete tutvustamise ja praktilise rakendamisega Eestis. Ta on olnud veel Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem ning osalenud algaastatel kooliseltsi juhtimises. Kümmekond aastat on ta toimetanud Tartu Teaduspargi inkubatsioonikeskuses nii nõustaja kui ka koolitajana. Täna aga annab Tiit ettevõtluse ja muutuste juhtimise teemalisi loenguid TÜ Narva Kolledžis. Tiit on muuhulgas toimetanud ka Glasli ja Lievegoedi ettevõtlus- ja organisatsiooniarengut käsitleva teose 'Ettevõtte dünaamiline areng', mis käsitleb organisatsioonide arengufaaside kontseptsiooni. Minu huvi oligi Tiiduga kokku saada, et paremini mõista ettevõtete elukaare arengukõverat ning mida juhid võiksid siit kõrva taha panna, et teadlikumalt oma ettevõtte a

Käesolevas episoodis jagan jälle oma tähelepanekuid coachingu praktikast. Mõtisklen valjult selle üle, mida tähendab liikuda coachingu toel ellujäämisrežiimilt täiel rinnal elamise maailma. “Reeglina on coachingusse pöörduvad inimesed enda jaoks üpris selgelt teadvustanud, milles ja kus nad oma elus muutust näha soovivad. Inimesed teavad päris hästi, mis on need teemad, mis neid täna ei rahulda ning mille lahendamine uuel tasemel tõstaks nende elukvaliteeti märkimisväärselt. See maailm on neil enda jaoks üpris hästi läbi seeditud ja selgeks mõeldud. Kus aga inimesed pahatihti kinni jäävad, on koht, kust oleks võimalik hakata looma uut tulevikunägemust. Kuna me oleme omaks võtnud teatud piiravad baasuskumused ja tõekspidamised nii iseenda, maailma kui ka teiste inimeste suhtes, mis hoiavad meid selles meelehärmi või frustratsiooni või rahulolematust tekitavas meeleseisundis, siis sellest väljumiseks on iseseisvalt üpris raske leida teed. Meil kõigil on mingid elu jooksul omaks võetud stoorid, lood, legendid n

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Heateo SA tegevjuht Pirkko Valge. Pirkkol on põhjalik kogemustepagas nii vabaühenduste kui erasektori maastikult. Varasemalt on Pirkko töötanud KPMGs juhtimiskonsultandina ja Swedbank’is juhtide arendamise valdkonnajuhina. Mind on vabaühendused alati paelunud, ja Pirkkoga tahtsin arutleda selle üle, kuidas tema kui pikaajaline Heateo SA tegevjuht eestvedamist lahti mõtestab ja mida sellest kõigest võiks muuhulgas erasektor õppida? “Mis on selle sektori võlu, on see, et sul on tohutult motiveeritud töötajad. See võib isegi tähendada, et sa pead tihtipeale töötajaid isegi tagasi hoidma. Kuna meie poolt adresseeritavad ühiskondlikud teemad ei saa lihtsalt ühel päeval otsa, need on ikkagi pikaajalised teemad, siis A la, et ma lahendasin tänaseks selle probleemi ära – haridus on korras – ja ma võin nüüd koju minna ning homme mingi muu teema võtta. Tegelikult neid algatusi igas valdkonnas on ülipalju ja need probleemid on väga pika vinnaga, mistõttu on sul väga lihtne ennast l

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti esimene naispataljoniülem kolonelleitnant Margot Künnapuu, kes juba ca aastajagu toimetab Kaitseväe Vahipataljoni juhina, mis täidab nii presidendi kaardiväe kui ka sõjaväepolitsei ülesandeid. Olen mitmel korral mõelnud, et mul oleks põnev vestelda naisterahvaga, kes on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud valdkonnas edukalt juhikarjääri teinud. See aitaks paremini teadvustada steretüüpseid mõttemustreid seoses naiste osalemisega nö 'meeste maailmas'. Lisaks võimalusele Margotit juhina paremini tundma õppida ning tippjuhiks kujunemise teekonda avastada, aitab käesolev vestlus kummutada müüte ja hirme naiste osalemise kohta ajateenistuses ja kaitseväes. “Kuidas Sa kirjeldaksid oma juhtimisstiili? See on võib-olla asi, mida me kaitseväes vaatame natuke teistmoodi. Me ei ole või vähemalt püüame mitte olla komplekt isiksusi. Meie, vanemohvitserid ja samamoodi kõrgemad ohvitserid kaitseväes, ideaalis näeme iseennast asendatavate mutritena. Ehk siis summa summaar

Käesolevas episoodis mõtisklen valjult selle üle, kuidas oma elus edukalt muudatusi ellu kutsuda. Olen coachingu ja koolituste käigus näinud, kuidas paljud soovid, tahtmised ja unistused on takerdunud elluviimisvõimekuse taha. Meie suutlikkus soovitud tulevikunägemust teoks teha on vast ka üks olulisemaid teemasid minu coachingu praktikas. Juttu tuleb sellest, kuidas pöörata oma kavatsused konkreetseteks otsusteks, kuidas omakorda muuta otsused igapäevategevusteks ning kuidas leida toetust soovitud muudatuste elluviimiseks oma keskkonnast ja suhtlusringkonnast. “Muudatuste ellukutsumisel on üks olulisemaid samme liikuda nö kavatsuste maailmast otsuste maailma. Mida ma selle all mõtlen? Kui alguses räägime soovidest ja tahtmistest pigem sellises unistuste võtmes, kaugelolevast ja kättesaamatust tulevikunägemusest, siis muutuse ellukutsumine saab realistliku maigu hetkest, kui me pöörame oma kavatsused konkreetseteks otsusteks. Teisisõnu, me teeme väga selgepiirilise valiku – lööme nö vaia maha –, et see on se

Nii, sõbrad, seekord siis jälle täitsa uue ja võib-olla ootamatu nurga alt. Lisaks tegevjuhtidele on minuga vestlemas käinud erinevate valdkondade eksperdid – tippsportlane, kommunikatsiooniekspert, ajuteadlane, ingelinvestor, spordipsühholoog, elustiilinõustaja, polaaruurija, mälutreener, pereterapeut, majandusanalüütik, läbirääkimiste ekspert jne jne – ning kõigilt neilt on juhtimisvaldkonnal midagi õppida ja kõrva taha panna. Nii ka seekord. Minu käesoleva episoodi vestluskaaslaseks on tingimusteta armastuse maaletooja Epp Kärsin. Epp ütleb, et tema missioon on päästa maailma armastusega. Tema põhiteemadeks on seks ja seksuaalsus ning kuidas see kõik meie igapäevases elus ja tegemistes rolli mängib. Õigesse konteksti asetatuna ja sobiliku rakursi alt esitatuna avardab see teemakäsitlus juhtide teadlikkust seksuaalsuse mõjust meie juhtimiskvaliteedile. Tunnistame või mitte, seksuaalsus on suur osa meie enesekuvandist ja identiteedist ka juhina. Vestluse käigus jõuame mõlemad arusaamiseni, et seksuaalsus on

Seekordne episood on tehtud Eesti Mentorite Koja podcastide saatesarja 'Minu parim mina' raames, kuhu mind kutsuti arutlema coachingu teemadel. Mis asi see coaching siis ikkagi on? Kuidas endale valida coachi – ja miks? Mis teeb ühest inimesest hea coachi? Mis on see väärtus, mida coach ja coaching võiksid mulle pakkuda? Kuidas aru saada, kas coachingust on mulle olnud kasu või mitte? Neid ja teisi põnevaid küsimusi esitab mulle Indrek Põldvee. “Kuigi coachingu määratlusi on väga palju ja mõnes mõttes ongi raske öelda, et mis siis ikkagi see coaching täpselt on, siis vanaemale rääkides või nö maakeeli võiks coachingut nimetada protsessiks, mis aitab inimesel saavutada midagi sellist, mida ta ilma coachinguta ei oleks saavutanud. Mulle meeldib mõelda coachingust kui arengukiirendist, mille läbi kasvada heast suurepäraseks. Kujundlikult võiks öelda, et see on teatud uste avamine, mis küll on kogu aeg potentsiaalina inimeses olemas olnud, kuid ta ei ole ise osanud neid uksi lahti teha. Ja coachi roll ongi siis

My guest in this episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is a leadership coach and trainer Riikka Seppälä. She is an official facilitator of Brené Brown’s Dear to Lead program in a Finnish training company called Sitomo. It is a program focusing on developing courage-building skills as well as teaching leaders and teams how to move from armored leadership to daring leadership. As I am a big fan of Brené Brown’s work on vulnerability, it seemed so right to grab this opportunity to have a chat with Riikka. We will be touching upon concepts like courage, bravery, vulnerability, empathy, whole-heartedness, armor, shame and self-compassion within the context of leadership. (NB! The podcast was recorded before the lockdowns in Tallinn.) “Here is a good example of what is the value of bravery and courageous cultures in the workplace. There was this drug company in Finland producing different kinds of medicine. They had very strict rules of conduct that all the personnel had to obey for obv

Jälle kukkus välja natuke teistmoodi episood. Seekord olen ise intervjueeritava rollis. Mind kutsusid endaga vestlema persoonibrändingu raamatu 'Bränd Nimega Sina' autorid Olesija Saue ja Evelin Org. Meie vestluse läbivaks teemaks kujunes igihaljas, kuid täna võib-olla isegi erilise rõhuasetusega, küsimus: “kes ma olen?” Käesolev helimontaaž on kokkuvõtlik versioon meie vestluse parimatest paladest. Usun, et siit saab inspiratsiooni iseenda paremaks tundma õppimiseks. “Kui me räägime sellisest eksistentsiaalsest küsimusest nagu – kes ma olen? –, siis ma võin küll oma viimase aja coachingu kogemuse põhjal öelda, et täna on see teema paljude inimeste laual eredamalt kui kunagi varem. Võib-olla nad ei küsi seda täpselt nende sõnadega, kuid soov iseennast uuesti avastada on paljude jaoks rõhutatult üles kerkinud. Ebamäärasuse kasvades tõuseb pinnale vajadus luua selgust oma elus ja iseendas. Mitmete valdkodade esindajad on pidanud looma iseendaga uue suhte, uuesti otsima kontakti ja küsima, mis mul päriselt silm

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on isikliku arengu ja suhtenõustaja Tiina Tiitus. Tiina on vast kõige paremini tuntud kui menuraamatute “Õnnelik Suhe” ja “Armastuse Varjatud Saladused” autor. Tal on pikaajaline kogemus inimsuhete nõustajana, kelle juures on tuge ja nõu käinud saamas tuhanded inimesed. Minu jaoks pakkus huvi Tiinaga vestlus just eelkõige seetõttu, et õppida õnneliku suhte eksperdilt neid kogetud tarkusi, mis ehk ka juhtimise kontekstis võiksid kehtida. “Öeldakse küll kogu aeg, et inimene on see kõige suurem väärtus, aga kas me päriselt ikka oskame seda hinnata? Kui keegi jääb haigeks või lahkub siit ilmast, siis saame küll aru, et inimese olemasolu ongi see kõige suurem väärtus. Kuid tavaliselt me pöörame inimestele tähelepanu alles sellises hinnangulises võtmes – a la sa oled nii ilus, oi sa oled parim, küll ta on rumal jne. Sellisel juhul me suhestume inimesega andes tema kohta hinnanguid, aga kui me vaatame inimest neutraalselt, siis selles ei ole hinnanguid. See, kuidas me vaatame näit

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on elektriseadmete ja -tarvikute tootja Ensto Ensek’i tegevjuht Kaarel Suuk. (Lisan ääremärkusena juurde, et Kaarliga salvestasime vestluse enne eriolukorra kehtestamist.) Ensto Grupp oli Kaarli jaoks esimene töökoht, kus ta tänaseks on töötanud erinevatel ametikohtadel juba 15 aastat. 2018. aastal sai temast Ensto Eesti tegevjuht. Märkimisväärne on, et käesoleva aasta alguses andis Tallinna Direktorite Klubi Kaarlile üle 2019. aasta noore juhi tiitli. Mind hakkas huvitama, mis mees see Kaarel selline on. Nii istusimegi Kaarliga maha ja põrgatasime mõtteid, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond on lahti rullunud ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Juba mõnda aega tagasi sain väga selgelt aru, et juhtimine oma olemuselt ongi kommunikatsioon. Ma arvan, et selle põhimõtte omaksvõtmine on hästi oluline. Minuni jõudis see arusaamine läbi tagasiside. Nii nagu paljud edumeelsed ettevõtted, nii viime ka meie aeg-ajalt töötajate seas läbi

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, peaasi.ee keskuse nõustaja ja tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. Kliinilise psühholoogina on ta tegutsenud pea 15 aastat ning tema eriliseks südameasjaks on noorte vaimne tervis. Jälle sai üks äge vestlus, kus põrgatasime mõtteid, kuidas paremini toime tulla praegusele pea peale löödud elukorraldusele omase stressi ja ärevusega. “Mis nüüd puudutab suhete hoidmist meeskonnas, ja siin on muidugi vaja vaadata, millised on olnud meeskonna senised tavad ja praktika, siis kindlasti on praegusel ajal oluline omavahel võtta aega ka tööväliste teemade aruteluks. See on võimalus küsida nii iseendalt kui ka tiimiliikmetelt, kuidas meil päriselt läheb? Kuidas me tunneme ennast sellises uudses situatsioonis? Millist tuge üks või teine inimene praeguses olukorras vajab? Millised on meie eelistused üksteisega suhtlemisel? Jne. Ma soovitaks kõikidel juhtidel silma peal hoida oma inimestel, et nad oleks hoitud ja märgatud, seda nii läbipõlemise kui ka laiemalt vaimse t