Juhtimisblogi "juhtimiskvaliteet On Konkurentsieelis"

Minu käesolev podcasti episood on jälle natuke teistmoodi. Seekord mõtlesin jagada teiega omi mõtteid, mis mind viimaste nädalate jooksul on saatnud ja aidanud. Usun ja loodan, et saate siit ise ka inspiratsiooni oma päevadesse. “Minu enda jaoks on hästi toiminud paar-kolm sellist abistavat tehnikat, kui elus on olnud keerulised ajad, kus lained käivad üle pea ja elu on vähemal või suuremal määral sassi löödud. Esimene asi on tuua ennast olevikku, hetkeolukorda. Me kipume oma mõtetes ikka ja jälle rändama nii tulevikku kui ka minevikku. Kahjuks on nii, et ärevatel aegadel seostub tulevik meil pigem hirmuga ja minevik masendusega. Oluline on aeg-ajalt teadvustada, kus ma omadega rändan ning vajadusel tuua ennast tagasi hetkeolukorda. Esimene soovitus olekski, et lühenda oma ajahorisonti ja too ennast konkreetsesse hetkesse. Järgmine samm sellest on kitsendada oma tähelepanu ühele asjale korraga. Küsi iseendalt, mis selles hetkes on kõige olulisem ära teha selleks, et tunda ennast paremini? Kui muidu võib nö t

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga. Voldemar on minu kunagine õppejõud ja karismaatiline arvamusliider kõikvõimalikel sotsiaalsetel, majanduslikel ja üldse laiemalt ühiskondlikel teemadel. Läbi aegade võib meedias tema arvamusi kohata muuhulgas nii selgeltnägijate, zombide, aktsiaturu kui ka erootika kohta. Pole just tavapärane psühholoogiaprofessor; ja just seetõttu mulle Kolga meeldibki. Tal on alati midagi öelda, mõni lugu rääkida, mingi uus seos luua või alternatiivne vaatenurk asjadele anda. Äge. Seekord siis koroona kontekstis, kuid ikka vanas heas Voldemar Kolgalikus vaimus. “Kui tulla psühholoogiasse, siis meil kõigil on üks suur ja keerukas ülesanne, mille inimene peab lahendama – ühelt poolt tuleb osata elus jääda iseendaks, selleks, kes ma siis päriselt olen, kuid teisalt tuleb samal ajal osata olla ka vastavuses muutuva välismaailma ja ühiskonnaga. See on inimese elu üks suuri dilemmasid. Ja kui me nüüd vaatame oma tänast koroonakriisi olukorda, kus me elam

Minu seekordne vestluskaaslane on pere- ja paariterapeut Meelike Saarna. Meelike toimetab iseenda koolitus- ja nõustamisfirmas Parem Elu. Meelike on ka mitmete raamatute autor. Minu soov oli koos temaga arutleda selle üle, kuidas paremini toime tulla praegusele pea peale löödud elukorraldusele omase stressi ja ärevusega. “Igapäevases elus on meil alati parasjagu pinget ja ärevust, kuid enamasti tuleme sellega toime. Kui stressinivoo ei ole liialt kõrge, jagub meil otsustavust, energiat ja rahu, mis toimetulekuks vajalik. Ent kui me räägime tänasest keerulisest olukorrast, kus igapäevasele stressile on lisandunud eriolukorraga kaasnev pinge, siis võib juhtuda, et meie nn stressiämber (stressiämbri kujund on pärit John Crawford'i raamatust 'Anxiety relief' /toim) on juba niigi peaaegu täis. Ja kui nüüd peaks veel midagi ootamatut-ärevust tekitavat juhtuma, siis me ei pruugi enam olukorraga toime tulla – ämber ajab üle, lisaressurss on raskesti kättesaadav või puudub. See võib kaasa tuua emotsionaalselt piiripe

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on elustiili-disainer Merit Raju. Meriti mõtteist said alguse igasuvine Joogafestival ja Hingele Pai ajakiri, samuti mitmed elust inspireeritud raamatud. Jooga on olnud tema elustiil ja mõtteviis juba kümme aastat, ta on õppinud ka 1,5-aastases hingamisterapeutide programmis ning täiendanud end rasedate jooga ja naerujooga sertifikaadiga. Praegu nimetab ta end pigem elustiili-disaineriks, kombineerides kõiki oma teadmisi. Mõni kuu tagasi ilmus Meriti sulest esseede raamat “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi” ja kohe-kohe jõuab lugejateni tema seitsmes raamat, “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Kuna Merit on ise oma elus paaril korral kriise läbi elanud, siis soovisin temaga põrgatada mõtteid, milliseid erinevaid kohanemis- ja toimetulekumehhanisme saaksime tänases keerukas olukorras kõik ise rakendada. “See oli ca neli aastat tagasi, kui ma töö kaotasin. Taustaks niipalju, et kuigi ma olen juba 13 aastat vabakutselisena toimetanud, siis paaril k

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on president Kersti Kaljulaidi kliimanõunik Timo Palo. Tema nime taga võib kohata selliseid tiitleid nagu polaaruurija, seikleja, rändur või ka geograaf, meteoroloog, teadusfotograaf. Kuigi Timo on elus teinud mitmeid hullusi, siis ehk kõige tuntum ja ekstreemsem oli tema 2012. aastal koos Audun Tholfseniga ettevõetud 1620 km pikkune seiklus põhjapooluselt Teravmägedele. Selle retke eest kanti Timo ka Guinnessi rekordite raamatusse. Mind on alati intrigeerinud inimesed, kes ühel või teisel moel on kombanud inimvõimete ja eelkõige iseenda vaimse vastupidavuse piire. Räägime Timoga, kuidas ta on muuhulgas pidanud silmitsi seisma teda küttivate jääkarudega, kukkunud läbi polaarjää ja sealt napilt eluga pääsenud. Need vast ongi need seigad elus, kus sa päriselt kohtud nii elu kui ka iseendaga. “Kui nüüd päris algusesse tagasi minna, siis see eesmärk oli mul kuskil kuklas sündimas juba poisikesepõlves. Talv, lumi, suusad – see on minu kirg olnud algusest peale. Olen talispordiga

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti Energia juhatuse liige Agnes Roos, kelle vastutada on kliendikogemuse ning äri- ja infotehnoloogia juhtimine. Enne Eesti Energias töötamist oli Agnes üle 20 aasta eri ametikohtadel Swedbankis. Agnesega räägime, mis see juhtimine siis ikkagi sellises praktilises võtmes tähendab, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Minu üks juhtimispõhimõtteid on kindlasti see, et ma olen ise ja ootan ka teistelt avatust ja ausust. Ma ise olen enda kohta ikka öelnud, et ma olen hästi otsekohene inimene. See ei tähenda, et ma oleksin kiuslik inimene või et ma tahan kellelegi ära teha. Pigem ma ütlen välja nii selle, mis mulle meeldib ja on hästi – mida võiks muidugi alati veelgi rohkem teha – kui ka selle, mis päris nii ei ole, sealjuures tehes seda nii konstruktiivselt kui võimalik. Ehk et, kui midagi ei ole hetkel okei, siis ma panen selle lauale ja soovin rääkida, kuidas me saaksime ikkagi

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on juhtimispraktik ja –koolitaja Ivar Raav. Ta on juhina töötanud kümmekond aastat nii Swedbankis, Omnivas kui ka If Kindlustuses. Mind ajendas Ivariga rääkima see, et ta on toonud meie juhtimisleksikoni sellise mõiste nagu ‘juhtimise jalajälg’. Juhtimisjälg viitab muutustele, mille juht jätab endaga koostööst meeskonnakaaslastesse ja organisatsiooni tervikuna. Ivariga räägimegi, kuidas juhina teadlikumalt toimetada, et kujundada seda pärandit või nö ‘jälge’, mille juhina jätad endaga koostööst tiimikaaslastesse. “Juhtimise jalajälje metafoori mõte sai alguse minu jaoks ökoloogilise jalajälje mõistest ja kogu kliimatemaatikast ning ma hakkasin neid kahte asja seostama. Nii nagu ökoloogilise jalajälje puhul peaksime endalt küsima, et kuidas jätta endast maha võimalikult väike jalajälg, siis mulle tundus, et juhtidena peaksime üha rohkem endalt hakkama küsima, mis on see minu positiivne juhtimisjalajälg, mille ma tahan endast meeskonda maha jätta? Kõigepealt tuleb endale aru

Üldiselt ei ole mul kombeks mitu korda ühte ja sama inimest vestlema kutsuda, kuid Kalev Reiljan on lihtsalt nii hea, et tema on nüüd siis teine inimene, kes mul teistkordselt podcastis. Kes ei tea, siis Kalev on pikaaegse rahvusvahelise kogemusega tippjuht. Täna toimetab ta Eesti Gaasi juhatuse liikmena, aga varasemalt töötas ta Rootsis Telia üksuse X tehnoloogiadirektori ja juhina, enne seda Soomes ettevõtte Sonera tehnoloogiadirektorina ning sellele eelnevalt Eestis Elioni (Telia) tehnoloogiadirektorina. Kui esimesel korral rääkisime Kaleviga, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks, siis seekord on tegemist ühe Eesti IT ettevõtte sisemise juhtimiskoolituse raames salvestatud intervjuuga, kus ma püüan Kalevist kätte saada kõik tema senised õppetunnid ja parimad praktikad üks-ühele vestluste läbiviimise kohta. See on tõesti hea materjal. "Et kui küsida, et mille alusel ma 1:1 vestluse edukust hindan, siis ma

Minu seekordseteks vestluskaaslasteks on Eesti esimese persoonibrändingu raamatu “Bränd nimega Sina. 100 praktilist sammu oma persoonibrändi loomiseks ja arendamiseks” autorid Olesija Saue ja Evelin Org. Kuna mulle meeldib ka mõtteviis, et üksteisega teevad äri eelkõige isiksused, mitte ettevõtted, siis pean persoonibrändi teemat juhtimise kontekstis väga oluliseks. Vestluse käigus püüamegi lahti mõtestada persoonibrändi kontseptsiooni, arutame isikubrändi vajalikkuse üle ning anname esmased soovitused oma persoonibrändi teadlikumaks kujundamiseks. “Üldiselt inimesed mõtlevad, et nad ongi sellised nagu nad on ning nad tahavadki olla ja suhelda teiste inimestega sellistena nagu nad päriselt on. Kuid probleem seisneb selles, et paljud meist tegelikult ei teagi, kes nad on. Reeglina me ei ole sellele teadlikult pidanud liiga palju mõtlema ning seetõttu me ei oska seda ka sõnastada selliselt, et see kõnetaks nii meid endid kui ka teisi. Kui me räägime konkreetselt ettevõtete tegevjuhtidest, siis persoonibränding

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on uskumatult hea enese- ja elutunnetusega kirjastuse Pilgrim omanik Tiina Ristimets. Räägime Tiinaga tema teekonnast ja olemisest loovettevõtjana. Mind kõnetas väga, kuidas Tiina on suutnud leida tasakaalu nii suhtes iseendaga, eneseteostuses kirjastuse näol kui ka oma elu kutses raamatute kaudu oluliste väärtuste jagamisel ühiskonnaga. “Mul on tõesti olnud õnn ja privileeg tegeleda nende asjadega, mis sobivad minu hobidega, mis sobivad minu isiksusega, minu hingega, minu olemusega. Mul on see teekond rullunud lahti üsa loomulikult. Kui ma sain kolmekümneseks, siis mulle tundus, et ma tahaksin tegeleda millegagi, milles oleks vast natuke rohkem sisu, ja kujundada väärtusi, mis inimestele korda lähevad. Ma olen loovettevõtja, kes teeb täpselt selliseid asju nagu ta õigeks peab, sellises mahus nagu ta õigeks peab ja toimetan selliste teemadega nagu ta õigeks peab. See on olnud tohutult mõnus ja äge teekond, mis sobib imehästi minuga. Ma tunnen, et see on mingi sügavam tähend

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on 21 aastat rahvusvahelises audiitor ja konsultatsioonifirmas PricewaterhouseCoopers tippjuhina töötanud Urmas Kaarlep. Täna toimetab Urmas EBSis õppejõuna. Samuti on ta paari ettevõtte nõukogu auditikomitee liige (Tallinna Sadam, Nasdaq CSD). Lisaks on Urmas diplomeeritud executive coach ja tänapäevase juhtimise nõustaja. Põrgatasime Urmasega mõtteid juhtimisest ja juhiks olemisest. “Juhtidena oleks hea, kui me saaksime aru sellest, et me usume erinevaid asju, me näeme seda maailma erinevalt – kui mitte isegi öelda piiratult. Ehk osa sellest, mismoodi me maailma näeme, võib olla illusioon. Mis tähendab seda, et iga päeva tuleks avatud silmadega otsida, milline osa minu reaalsusest siis on illusoorne. Näiteks siia juurde seda olukorda illustreerimaks oleks ehk see, et kui 2-aastasele lapsele näidata palli, mis on ühelt poolt punane ja teiselt poolt roheline ning seejärel asetada see pall lapse ja täiskasvanu vahele ja küsida, mis värvi pall on lapse poole pealt, siis laps

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sotsiaalkindlustusameti (SKA) juht Egon Veermäe. Kui viimased kolm ja pool aastat on Egon juhtinud SKAd, siis enne seda töötas Egon viisteist aastat maksu- ja tolliametis. Egoniga räägime, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks. “Olen ise õppinud mõnelt inimeselt oskust näha kõiges pigem seda positiivset ja selle peale oma tegevus üles ehitada. See on jube tähtis. Aga mis tegelikult juhtide laual kogu aeg on? See mure, see mure, see mure. Ja et sa sellises situatsioonis ei kaota optimismi ja positiivsust – see on oluline. Ma ennast taban aina rohkem sellelt mõttelt. Hästi oluline, ja ka intellektuaalselt väljakutsuv, on just see, kuidas püüda oma organisatsioon üles ehitada positiivse peale. Mõni on siin maininud, et see on selline pehmete väärtustega töö; mina nii ei arva. Minu jaoks on need nö tugevad väärtused ja see on just tugevustega töö. Ma usun, et see määrab olemu

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, teadveloleku ja heasoovlikkuse praktikate õpetaja Anni Kuusik. Igapäevaselt praktiseerib Anni kognitiivset käitumisteraapiat, skeemiteraapiat ja mindfulness ehk teadveloleku ning kaastunde praktikaid. Eraldi väärib mainimist, et ta on läbinud “Mindfulness in Workplace” õppeprogrammi Oxfordi Ülikooli Mindfulness Keskuses ning viib läbi ka vastavaid töötubasid meeskondadele ja juhtidele organisatsioonides. Ma tahtsin Annilt uurida, mida on meil õppida teadveloleku praktikatest, et toime tulla tavaelu ärevuse ja stressiga, kõikvõimalike häirivate ja segavate mõtetega ning ebamugavate emotsioonidega. Tahtsin paremini mõista, kuidas töötab meie meel, mis paneb meid kannatama ja kuidas olla õnnelikum sõltumata sellest, mis meie ümber juhtub. “Raamatu ‘Meele aeg’ autorid Michael Chaskalson ja Megan Reitz ütlevad uuringutele põhinedes, et on kolm olulist aspekti, mida teadveloleku praktikad aitavad arendada. Kõigepealt kasvab uudishimu ja võime olla teadli

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Warwicki Ülikooli professor Anu Realo, kes kuulus aastaid maailma ühe protsendi tsiteeritumate psühholoogiateadlaste hulka. Anu on olnud pikka aega seotud Tartu Ülikooli psühholoogia osakonnaga, sellest viimased viis aastat isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professorina. Nüüd aga toimetab ta Warwicki ülikoolis Suurbritannias. 2019. aastast on Anu ka Eesti Teaduste Akadeemia liige. Tema teadustöö pagas on aukartustäratav: ta on avaldanud üle 150 teadustöö rahvusvahelistes ajakirjades ning kogumikes ja toimetanud koos kolleegidega mitu eestikeelset raamatut. Märkimisväärne on fakt, et 2016. aastal pälvis ta Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Anu peamised uurimisteemad on isiksuse seadumused, emotsioonid, väärtused, sotsiaalne kapital ja subjektiivne heaolu. Mina tahtsin ühelt poolt Anuga vestelda väärtustest ja kultuurist laiemalt ning kuidas see kõik juhtimiskvaliteediga seostub. Teisalt tahtsin ka puudutada isiksuse temaatika, viit peamist isiksuse seadumust – n

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Kristjan Rotenberg, mees, kes kogu oma karjääri tootmis- ja tööstusvaldkonnas juhtimiskvaliteedi eest hea seisnud. Veel kuni pool aastat tagasi toimetas Kristjan Harju Elekter Elektrotehnika tehasejuhi ametikohal, nüüd aga jätkab koolitaja-konsultandi rollis keskendudes teiste ettevõtete ja juhtide toetamisele. Tema võtmeteemadeks on ühelt poolt tootmisprotsesside arendamine ja timmimine ning teisalt enesejuhtimine, sh ka vaimse vastupidavuse temaatika. Sellest viimasest ka meil podcastis peamiselt juttu tuleb. Peale mitut aastat enesejuhtimise tehnikate avastamist, õppimist ja järjepidevat praktiseerimist on Kristjan teinud läbi päris märkimisväärse muutuse. Usun, et see vestlus on heaks enesereflektsiooni allikaks meile kõigile aidates kaasa uue aasta paremaks loomisel. “Pean tunnistama, et alguses ma ei saanud aru, miks nii suur osa juhtimistemaatikast käsitleb enesejuhtimist. Juhtimine justkui tähendab ju teiste inimeste mõjutamist, kuid paremaks juhiks kasvamisel te

Aasta lõpus on vast paslik teha asju natuke teistmoodi. Seekordne episood seda on. Kärt Kinnas (Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE tegevjuht)kutsus mind rahvale rääkima sellest, mida tähendab podcastimine. Nii istusimegi koos Kärdiga korraks maha, et tema saaks küsida ja mina oma kolme-aastase podcastide tegemise kogemuse (st ca 170 vestluse) pealt välja tuua need terad, mis ehk inspireeriksid ja aitaksid kellelgi teist ka oma podcast püsti panna. Ma väga julgustan inimesi podcastima, see on super meetod, kuidas mingit endale südamelähedast teemat paremini lahti mõtestada ja sellest hoopis sügavamal tasemel aru saada. “Kui ma kutsun inimesi oma podcasti, siis ei ole harv juhus, kui inimene vastab, et mul ei ole mitte millestki rääkida; inimesed ütlevad, et mul ei ole mitte midagi uut sulle öelda. Ja siis ma püüan neile selgitada, et ma ei tahagi midagi uut, ei peagi midagi uut olema, ma tahan sinu lugu kuulda – kuidas sina said juhiks, mis on sinu kujunemislugu, kuidas sina oled jõudnud oma juhtimiskäekirj

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on naine ja juht Jana Koppel, kes oli pikaaegne reklaamiagentuuri DDB Eesti juht ja suuromanik. Pärast üle 20-aastast karjääri reklaamiäris, müüs Jana eelmisel aastal DDB osaluse ning sai võimaluse nõukogu liikmena kogeda juhtimist mehitamata sõidukeid tootvas ägedas ettevõttes Milrem Robotics, mis on kanda kinnitanud kaitse- ja päästetööstuses. Istusime Janaga maha ja rääkisime tema karjäärist juhina ning jutt läks sügavuti teemadesse, mis puudutavad suurte ja elumuutvate otsuste tegemist nii töös kui ka elus laiemalt. “Kui ma selle otsuse tegin, et ma tahan oma elus veel muid asju kogeda kui turundus, siis tuleb tunnistada, et see otsus oli hästi hirmutav, sest sa teadlikult keerad selja sellele osale oma elust, mida sa aastakümneid teinud oled ja ka kõige paremini teha oskad. Minu jaoks oli see brutaalne ausus iseenda vastu. See tähendas seinast pistiku välja tõmbamist, egoistlikult ausat peeglisse vaatamist ning tõdemist, et ühtepidi ei ole sul siit enam midagi võtta j

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sadu rohkem või vähem ekstreemseid matku korraldanud ja mägesid vallutanud matkajuht, mägironija ja erinevate spordiürituste korraldaja Kunnar Karu. Nii nagu Kunnarit, on mind ka alati paelunud looduslähedus, seikluslikkus ja iseenda proovile panek ning piiride kompamine. Kutsusin Kunnari podcasti, et koos mõtiskleda selle üle, mida meil on juhtimise kontekstis õppida ekstreemsete matkade läbiviimise kogemustest. “Matk kisub enamus inimesi oma mugavustsoonist välja – kodu võeti ära, harjumuspärane elukorraldus on kadunud, isegi internet võeti ära, googeldada enam ei saa ning ma ei tea, kuidas päris hästi uues situatsioonis hakkama saada. Ja kui nüüd peaks veel olud natuke raskemaks muutuma, nt ilm läheb koledaks, siis inimesed tunnevad ennast üpris ebamugavalt ning hakkavad kulutama tohutult aega ja energiat igasuguste hirmudega võitlemiseks. Ma olen ikka ja jälle üllatunud, kuivõrd vähe inimesed on tänapäeval võimelised toime tulema teadmatuse, ebamäärasuse ja sellest t

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti üks mõjukamaid suhtekorraldajaid ja valitsussuhete eksperte Ott Lumi. Täna tegutseb Ott partnerina suhtekorraldus- ja valitsussuhete ettevõttes Meta Advisory Group. Lisaks annab ta ka avaliku poliitika loenguid Tallinna Ülikoolis, õppides ise samal ajal ka Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorantuuris. Ta valiti XI Riigikogu koosseisu, kuid lahkus parlamendist, poliitikast ja ka IRL-ist 2009. aastal, suundudes ettevõtlusesse. Päevapoliitikas toimetas ta Res Publica peasekretärina aastatel 2003–2005 ja Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretärina aastatel 2006–2007. Ottiga võtsingi ühendust, kuna mind hakkas paeluma küsimus, kas ja mida oleks erasektori ärijuhtimisel õppida poliitilisest kommunikatsioonist. “Nii nagu Simon Sinek, võime jagada ettevõtted oma kommunikatsiooni tasemete poolest kolme rühma: tavapärane on, et ettevõtted kommunikeerivad hästi seda, mis asi see on, mida nad teevad; siis on ettevõtted, kes kommunikeerivad hästi ka seda, kui

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti parim juht 2019 Jaanus Vihand. Tänavu Eesti parimaks juhiks valitud Jaanus oli Coop Eesti juhatuse esimees 2012. aastast ning alates käesoleva aasta augusti keskpaigast töötab ta Apollo Grupi juhatuse esimehena. Lisaks on ta ka Coop Panga nõukogu esimees. Jaanusega räägime, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Minu jaoks on kõige olulisem teamwork. Ma olen korduvalt rääkinud lugu neljast musketärist, keda ühendas deviis 'üks kõigi ja kõik ühe eest' – nii peavad ka tänapäeva meeskonnad õlitatult kokku toimima, et jätkusuutlikult edu saavutada. Teamwork on absoluutselt iga ettevõtte edu aluseks. Kui sul meeskond kokku ei toimi, siis organisatsioon pikaajalist edu ka ei saavuta. Me oleme kuulnud lugusid organisatsioonidest, kus suur osa energiast ja aurust läheb mingite sisemiste õukonnamängude, võitluste ja rivaliteetide peale; ega need organisatsioonid ei saa olla edukad pika